Rein Maran

Allikas: Vikipeedia
Rein Maran 2009. aastal

Rein Maran (kuni 25.01.1937 Rein Hüts;[viide?] sündinud 13. septembril 1931 Tartus) on eesti filmioperaator ja -režissöör.

Ehkki ta on väga laia ampluaaga filmimees, on ta suurimat tunnustust pälvinud oma loodusfilmidega.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

1972. aastal lõpetas ta Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi teadusfilmi operaatorina.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Rein Maran oli aastail 1952–1956 vangis nõukogudevastases noorteorganisatsioonis osalemise pärast.

1967. aastast töötas ta Tallinnfilmis, hiljem Eesti Telefilmis. Tema eestvõttel[viide?] asutati 1964. aastal fotogrupp Stodom ja 1989 Tallinna Fotoklubi.

Aastail 1989–1993 oli ta Eesti Kinoliidu juhatuse esimees.

1996. aastast on ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis kultuuriteaduskonna filmi ja video õppetooli õppejõud.

Paljud tema loodusteemalised filmid kajastavad vähem või rohkem ka rahvapärimusi. Marani filmiloomingut on kasutatud ka teiste režissööride mängu- ja dokumentaalfilmides.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Rein Marani abikaasa Margit Maran on paljude tema loodusfilmide monteerija ja toimetaja.

Rein Maranil on pojad Tiit Maran (s 1959, bioloogiadoktor), Uko Maran (s 1966, filosoofiadoktor teoreetilise ja arvutikeemia alal), Timo Maran (s 1975, biosemiootika doktor ja luuletaja) ja Arbo Maran (s 1985) ning tütar Kärt Maran (s 1980, tootedisainer ja ehtekunstnik).[1]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rein Marani tutvustus Eesti Filmi Andmebaasis
  2. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  3. "PÖFF pärjab elutööpreemiaga nelja teenekat filmimeest"[alaline kõdulink] ERR, 28. november 2011

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Maran, R. Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides [vahendanud Alo Lõhmus; lisa: DVD digitaalselt restaureeritud filmidega "Rabade vaikuses", "Tutkad", "Tavaline rästik" ja "Nõialoom"]. Tallinn: Maalehe Raamat 2011.
  • Olev Remsu. Inimene ei reeda. Sirp, 3. november 2011.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]